Hullumeelsus (1961)
Meenutagem ajastut – film valmib neli kuud pärast seda, kui Praha tänavatele on veerenud Nõukogude tankid. “Hullumeelsust” näidatakse 1969. aastal Eesti kinodes ja film saab kiitvaid hinnanguid. Minski filmifestivalilt tuleb isegi paar auhinda. Kuid nn üleliidulisel areenil jääb see laiemale auditooriumile ebasoovitavaks, teisiti öeldult keelatuks peaaegu 20 aastaks, filmist valmistatakse ainult üheksa venekeelset koopiat (“Viimsest reliikviast” 2400).
Perestroika ajal NSVL Kinoliidu juurde moodustatud konfliktikomisjon tõstab “Hullumeelsuse” keelatud filmide riiulilt alla ja see hakkab ringlema rahvusvaheliste festivalide retrospektiivides, filmipäevadel ning mujal. Filmi ametlik esilinastus Moskvas on septembris 1987, peaaegu 19 aastat pärast valmimist. “Hullumeelsus” ärkab uuesti ellu ja pälvib tähelepanu. Nüüd filmi uuesti vaadates võib tunnistada, et Kaljo Kiisa lavastus pakub palju enamat kui mälestusmärki 1960. aastate “sula” järelhoovusest, mis endise Nõukogude Liidu maade kinematograafias avaldubki alles nimetatud kümnendi teisel poolel.
“Hullumeelsus” ei ole kaugeltki ainuüksi 1980. aastate teise poole uutmistuhinas välja kaevatud filmiarheoloogiline fossiil. Hiljuti toimunud Eesti filmiajakirjanike ja -kriitikute sajandihääletusel saab “Hullumeelsus” kõigi aegade kodumaiste mängufilmide TOP 10s “Sügisballi” järel teise koha. Film on hea ka täna, Eestis lavastatuist kahtlemata üks kõigi aegade paremaid.