Hundiseaduse aegu (1984)

Andruse Õnn (1955)

ETV Huumori kuld

31. osakonna hukk (1980)

31. osakond on suure meediakontserni salapärane osa, kuhu juurdepääs on rangelt keelatud. Kuid mõistatuslik mõrv 31. korrusel sunnib inspektor Jensenit tutvuma lähemalt selle osakonnaga, mis on spetsialiseerunud inimeste jälgimisele, raha ja poliitilise võimu mõjutamisele. "31. osakonna hukk" on tänaseks hästi populaarseks saanud Skandinaavia krimilugude Eesti variant, mis oli toona Kesktelevisiooni tellimus.

Eesel Heeringas ja Nõialuud (1969)

 

Kolmest palast koosnev kogumik, üks lame-, kaks ümarnukutehnikas. Esimese pala aluseks on india muinasjutt "Eesli mõttemõlgutus". See on lugu eeslist, kes tahtis peremehe poolehoidu võita ja hakkas matkima peremehe lemmikut - koera. Teine pala on loodud eesti naljalaulu järgi ja jutustab kuivamaa heeringast, kes mereelanikuks muutus. Kolmas pala, mille aluseks on tšehhi muinasjutt "Nõialuud", räägib kahest poisist, kes nõialuua leidsid ja sellega toreda õhusõidu tegid,

Hullumeelsus (1961)

 

 

Moskva fimikriitik Viktor Mathiesen avaldab ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” (3/1993) põhjaliku ülevaate Kaljo Kiisa ja Victors Lorencsi “Hullumeelsuse” saatusest. Kirjutises on juttu filmiidee sünnist, selle NSV Liidu Kinokomitee jaoks “söödavaks” muutmisest, filmi ettevalmistamisest ja osatäitjate valimisest kuni selle riiulilepanemiseni ning maha materdamiseni üleliidulises ajakirjanduses.

Meenutagem ajastut – film valmib neli kuud pärast seda, kui Praha tänavatele on veerenud Nõukogude tankid. “Hullumeelsust” näidatakse 1969. aastal Eesti kinodes ja film saab kiitvaid hinnanguid. Minski filmifestivalilt tuleb isegi paar auhinda. Kuid nn üleliidulisel areenil jääb see laiemale auditooriumile ebasoovitavaks, teisiti öeldult keelatuks peaaegu 20 aastaks, filmist valmistatakse ainult üheksa venekeelset koopiat (“Viimsest reliikviast” 2400).

Perestroika ajal NSVL Kinoliidu juurde moodustatud konfliktikomisjon tõstab “Hullumeelsuse” keelatud filmide riiulilt alla ja see hakkab ringlema rahvusvaheliste festivalide retrospektiivides, filmipäevadel ning mujal. Filmi ametlik esilinastus Moskvas on septembris 1987, peaaegu 19 aastat pärast valmimist. “Hullumeelsus” ärkab uuesti ellu ja pälvib tähelepanu. Nüüd filmi uuesti vaadates võib tunnistada, et Kaljo Kiisa lavastus pakub palju enamat kui mälestusmärki 1960. aastate “sula” järelhoovusest, mis endise Nõukogude Liidu maade kinematograafias avaldubki alles nimetatud kümnendi teisel poolel.

“Hullumeelsus” ei ole kaugeltki ainuüksi 1980. aastate teise poole uutmistuhinas välja kaevatud filmiarheoloogiline fossiil. Hiljuti toimunud Eesti filmiajakirjanike ja -kriitikute sajandihääletusel saab “Hullumeelsus” kõigi aegade kodumaiste mängufilmide TOP 10s “Sügisballi” järel teise koha. Film on hea ka täna, Eestis lavastatuist kahtlemata üks kõigi aegade paremaid.

Elu tsitadellis (1947)

 

August Jakobsoni kirjutatud "Elu tsitadellis" sai filmiks aastal 1947. See räägib professor Miilasest, kes on tegeleb nelja seina vahel vaid oma teadustööga ning ei soovi teiste inimestega tegemist teha. Sellist inimest nimetati toona "neetud intelligendiks", sest taolised kujutasid ohtu Nõukogude võimule. Film näitabki, kuidas professorist saab uus, võimule ohutu inimene.